Vahepealsetest SMSidest on natuke veel puudu, aga küll ka need Sillu kaudu üles laaduvad. Hetkel oleme paariks päevaks tagasi Barcelonas ning on võimalik veidi pikemalt kirjutada.
Niisiis: 10. juunil alustasime traaversit üle Monte Perdido massiivi, esialgse plaaniga jõuda nelja päevaga teisele poole ahelikku Bielsasse. Ajaliselt plaan õnnestus, kuigi mitte päris nii nagu algselt kavatsetud - mis ilmselt ongi see, kuidas asjad käivad.
Tunnistan ausalt, eelluure jäi seekord nigelaks: nii ilma- ja lumeolude kui marsruudi osas. Kuigi olime Torlast üsnagi korralikud kaardid soetanud (rajad olid märgitud ning ka reaalselt leitavad), ei kajastanud nad tegelikke tingimusi just nii hästi kui oleks võinud - seda just nõlvade osas. Tõusud olid pikad ja järsud ning 3000 m kõrgusel 20+ kg seljakotti järele vedades üldsegi mitte kergete killast.
10. juunil tõusime Ordesast mägihütini 2200 m peal, mille juurde jäime telkima. Järgmine päev oli natuke aeglasem, nii mõjuva hakkava kõrguse kui Pireti valutavate jalgade tõttu. Jäime laagrisse kusagil 3000 m juures, Cilindro de Marmores`e ja Monte Perdido tõusude vahele. Viimane kusjuures on äärmiselt populaarne marsruut: mägihütist on kerge varustuse ja hea ilmaga võimalik paari-kolme tunniga Monte Perdido tippu jõuda. Tihedamal hetkel lugesin kokku üle kahekümne ronija mööda Perdido nõlva ülespoole rühkimas. Täielik lehmarada, nagu Piret ütles.
12. juunil pidime tegema oma tiputõusud ning alustama laskumist Bielsa suunas. Alustasime hilja, liikuma saime vast kusagil 11-12 ajal lõunal. Et plaan oli jõuda massiivi kõigi kolme kõrgema tipu otsa, hakkasime peale Cilindro de Marmores`ega. Erinevalt Perdido`st läks sinna üles aga vaid kaks juba hägustuvat jäljerida, ilmselgelt polnud tegemist populaarse marsruudiga. Poolteist tundi hiljem selgus ka, miks: lõunaharjale jõudes seisime korraga 10-15 kaljuseina ees ja sügasime kukalt, et mis nüüd siis. Kui aga juba nii kaugele oli tuldud, siis ei muud midagi kui kirkad koti külge, kindad käest ja ronima, püüdlikult mitte alla vaadates. Tehniliselt võrdlemisi kerge lõik, kuigi märjad ja pehme tallaga saapad tegid asja natuke huvitavamaks kui oleks pidanud olema. Vahetult enne Marmores`e tippu oli veel umbes kaks meetrit kaljut, väga kitsa ja järsu harja lõpus. Sai ka see ületatud ning umbes kaks tundi peale tõusu algust seisime 3325 m kõrgusel Cilindro de Marmores`e tipus ja sõime shokolaadi.
Tagasi telgi juurde jõudes polnud küll enam absoluutselt mingit isu ega jaksu kuhugi minna. Kuidagi said aga asjad pakitud ning järgmised paar tundi rühkisime üles mööda Monte Perdido nõlva, seekord kaasas kogu meie maine vara. Piret leidis just enne tippu, et oleks hea korraks pikali visata ja väike uinak teha; tuleb tunnistada, et hetkeks võttis päris kõhedaks küll. Õnneks mitte midagi tõsist, väike veelonks ja glükoos aitasid ta uuesti jalule ning tipus tundis ta end juba sama rõõsalt ja roosalt kui ennegi.
Algas päeva põnevam osa - kusjuures kell oli juba tublisti üle nelja. Jäljed, mida mööda Monte Perdidolt kirde suunas laskusime, pöörasid meie ebameeldivaks üllatuseks vales suunas ning jätsid meid kümnemeetrise nähtavuse ja kaardi-kompassiga omapead. Õige suund oli küll võrdlemisi lihtsalt leitav, kuid üsna kiiresti selgus, miks keegi eriti seda rada kasutanud ei olnud: laviinid. Pico de Anisclo põhjanõlval võisime kokku lugeda 7-8 paari päeva vanust laviini. Järgnevate valikute ja tegemiste osas kasutan autotsensuuri ning liigun sujuvalt ajas kolm tundi edasi. Põlv väriseb kergelt siiamaani.
Pico de Anisclo põhjanõlvalt õnnelikult mööda jõudes oli juba hämardumas - kell kusagil kaheksa ringis - ning päevane väsimus väga rängalt järele jõudmas. Mina tahtsin edasi minna, et mitte uuesti nii kõrgel ööbida; Piret aga oli üsna õnnetus seisus. Puhkasime ning suuresti minu ärgitusel võtsime suuna üle viimase harja, et viimast laskumist alustada. Sadakond meetrit hiljem jõudsid meieni aga äikesetormipilved, mis Kolme Õe varjus salamisi kogunenud olid - ja paarist piisast sai korraga meeletu valing. Jooksime tagasi kaljurahnu juurde, mida keegi eelnevalt telkimiskohana kasutanud oli - kiviring tuulevarjuks oli alles, kuid selle põhjas loksus kena ja armas veelomp. Valikute puudumisel kiskusime telgi rappivas tuules püsti ja viskasime end oma märgade asjadega sisse. Moraali sellised pisiasjad loomulikult ei kõigutanud ning telki materdavas tuules ja vihmas sai üles võetud ka õhtune telgiuudiste reportaaz.
Järgnenud öö just kirjamusta ei vääri, eriti kuna selgus, et minu ja Pireti magamiskottide lukud pole ühildatavad (vihje: tema koti comfort on -9, minu oma +5. Aga see on puhtalt mu oma rumalus, et talvekotti ei võtnud). Riietesse mässituna sai aga isegi öö kuidagi ära magatud ning hommikuks oli vähemalt vihm vaibunud. Tahe sealt harjalt minema saada oli piisavalt suur, et hommikusöögiga mitte vaevuma hakata, ligumärjad asjad kotti suruda ning teele asuda. Saabastest kallasin veel hommikul vett välja.
Valle de Piñetasse jõudmine võttis parema osa 13. juunist. Viimane laskumine oli täiesti uskumatute vaadete (ja koskedega), kuid ootamatult järsk ja väsitav; Pireti põlved ei teinud just asja kiiremaks ega mugavamaks. Solidaarsusest leidsin, et vahetult enne orgu jõudmist oleks õiglane ka ise põlvega kivi otsa hüpata, mis ka rõõmuhüüete saatel teoks sai tehtud. Õnneks mitte kõvasti ning praegu annab ainult väga kergelt tunda.
Piñeta refugio võttis meid vastu imeliste pehmete voodite, sooja dushi ning hommikusöögivõimalusega. Leidsime, et vajame aega nii oma varustuse kuivatamiseks-puhastamiseks kui enda jaoks; seega tahtsime jõuda kiiremas korras tagasi Barcelonasse ning enne Montserrat` seal kaks ööd olla. Refugio-pidaja sõidutas meid hommikul Bielsasse, kust olime sunnitud edasi hääletama: selgus, et bussid käivad ülepäeviti ja korra päevas. Kaks tundi teeäärset akrobaatikat, lolle nalju ja päikesepunetust tasus end lõpuks ära küüdiga Ainsasse, kust omakorda õnnestus juba kolmanda möödasõitva autoga Barbastrosse saada. Minul oli selleks ajaks juba kiusatus proovida häälega Barcelonasse välja jõuda, kuid leppisime seekord bussisõiduga.
Järelejäänud päeva oleme tegelenud oma suhteliselt ropu varustuse pesemise ja kuivatamisega ning praeguseks oleme ka ise pestud ja toitunud. Homme peesitame rannas, joome veini ja oleme muidu toredad; ülehomsest läheme Montserrat`sse ja tutvume kohalike kaljuoludega. Seniks, hasta luego!
No comments:
Post a Comment