28. juuni - Tagasi kodus

Kirjutab Piret blogis "Lehtsabad":

Peaaegu nädal on reisist möödunud ja nüüd siis leian aega, et natuke viimase päeva sündmustest kirjutada.
21. juuni hommikul sai aegsasti tõustud, Sangriat ostetud, asjad pakitud ning lennujaama poole teele. Päris täpselt me ei teadnud kust läheb buss Barcelona lennuväljale. Teadsin ainult, et Kataloonia platsilt, kuid see oli ka kõik. Sõitsime siis metrooga sinna ja lootsime infost teada saada. Enne kui jõudsin infost küsida seletas üks abivalmis linlane, et minge natuke edasi ülikooli juurde ja sealt eest läheb buss. Kõndisime siis oma asjadega sinna ja nägime, et bussid sealt sõidavad, kuid ükski ei peatu. Püüdsime kohalikelt küsida, kuid konkreetset vastust ei saanud. Kõndisime tagasi Kataloonia platsile ja küsisime ühe noormehe käest, kes infos töötas. Tuli välja, et bussid väljuvad teiselt poolt platsi. Olime ilma asjata ringi kõndinud, pidanuks vaid paar sammu tegema ja kohal.
Jõudes lennujaama, tegin seljakotile kerge kaalumise, 21,3 kg näitas kaal. Selge, saapad võin panna ka veel suurde seljakotti. Käsipagasisse jäid siis mõned raamatud ja magamiskott, et öö lennujaamas mugavalt veeta. Mingi hetk hakkas Arno vanduma ja sajatama...ei saanud aru, mis viga. Peagi selgus, et ta oli oma dokumendid ja kaamera hostelisse jätnud. Kiire konsultatsioon check-in töötajaga, minu rahakoti tühjendamine ja pangakaardi kaasa haaramine ja juba ta jooksis takso poole lootuses, et jõuab tagasi ennem kuim check-in suletakse.
Mina tegin enda check-in´i ära ja jäin Arno asju valvama. Igavuse peletamiseks kaalusin Arno seljakoti ära ja numbrid kaalul näitasid 28 kg, lubatud oli 23 kg. Uurisin lennujaama töötajate käest, kas slingid ja karabiinid võib salongi võtta ja saades jaatava vastuse kergendasin Arno seljakotti. Kaua ma seal asjade juures olla ei saanud, sest pidin hakkama liikuma väravate suunas. Jätsin kirja, et asjadele tullakse järele juhuks, et turvatöötajad neid minema ei lohistaks.
Turvakontrolli läbides tekkis turvatöötajatel hulga küsimusi karabiinide osas, kuid lubasid mul siiski minna soovitades järgmine kord karabiinid ikka suurde pagasisse panna.
Olles turvakontrolli läbinud tuli joosta lennule. Siis oli selge, et Arno lennukile ei jõua. Tema arvas, et milleks oodata Prahas nii kaua kui saab ka samal õhtul Tallinnasse lennata ja lendas Estonian Airiga Eestisse tagasi. Mina seevastu jälgisin esialgset marsruuti ning lendasin Prahasse, kus veetsin Praha vanalinnas 6 tundi rõõmsalt aega matkapoode külastades ja restoranis veini nautides. Elu oli päris ilus.
Lennujaamas läbisin turvakontrolli ning selased töötajad olid ronimisvarustuse osas märksa leplikumad. Kotti valgustades paistis mingi kahtlane tume kogu kotis olevat ja nende nägudel olid küsivad pilgud, kuid siis selgitasin, et ronimisvarustus ja näitasin karabiine, siis oli neil selge, millega tegemist ning mul lasti minna. Üks töötaja veel kommenteeris kõrvalt, et hea hobi. Otsisin siis endale vaikse nurga ja pugesin magamiskoti siss, et natukene raamatut lugeda. Peagi jäin magama ja esimene korralik äratus oli pool 4. Inimesed hakkasid väravasse kogunema, sest lend läks kell 5, järgmine lend, mis sealt väravast läks, oli kell 7 ja siis kell 8. Veerand 9 paiku ronisin ka magamiskotist välja, sest magada polnud võimalik, lapsed tulid mänguväljakule. Kokkuvõttes võib öelda, et uni jäi lünklikuks ja lühikeseks, kuid imekombel isegi sai magada.
Mõned tiirud lennujaama poodides ja siis veel natuke ootamist ja võiski lennukile minna. Tallinnas sain pagasi kiiresti kätte ja lootsin, et jõuan kella kolmesele lennule, kes ikka kolmapäeval keset päeva bussiga sõidab, kohti nagunii on. Jõudes bussijaama selgus, et kõik kohad olid rahvast täis ja esimene vaba buss, kuhu pileti sain, väljus pool 5. Oli ju 22. juuni, päev enne suuri pühasid ja kõik tahtsid kuhugi sõita. Lisabussid, mis tellitud oli, neist jäi ka väheseks. Kella 15:30 ajal olid esimesed vabad kohad alles kella 19´le lennule. Mul läks isegi hästi. Olles 19 tundi oma lendu oodanud, siis mis see 1,5 tundi bussi oodata on.
Õhtul kella seitsmeks jõudsin siis lõpuks Tartusse ning sealt edasi koju. Päris hea oli jälle kodus olla kuigi ees ootas asjade lahti pakkimine, pesemine ja siis õigesse kohta panek. Reisida on tore, kuid asju ei viitsi pakkida.
Nii siis lõppesid Roosasaba seiklused Hispaanias, kuid loodetavasti on varsti oodata uusi seikluseid...

20. juuni - Barcelona

Hispaania seiklused hakkavad selleks korraks otsa saama. Eile veetsime viimase päeva Montserrat`s, nautides lõunaseid pannkooke ja õhtust ronimist (mille juures küll Piret rohkem julgestamist nautis, olles leidnud, et temast ikka kaljuronijat ei ole). Täna päeval saabusime tagasi Barcelonasse ning oleme seadnud vaimu tagasisõiduks valmis. Homme päeval hakkame lendamisega peale ning kolmapäeva õhtuks peaksime Tartus olema; vahepeale jääb öö Prahas.

Suhteliselt tühi blogi peaks mingi hetk ka täiendust saama, kui selleks uuesti viitsimine tekib ja kõik tekkinud mõtted ja mõtisklused lahti saavad kirjutatud. Seniks, hasta luego!

17. juuni. Esimene päev ronida. Huupi valitud rajal selgus, et Arno
ikka 7a-st üles ei lähe, nii et tuli minna ja osta raamat radade
kirjeldusega. Veidi sai ronitud - põlved kenasti veriseks - aga
palavus ja mägedes kulutatud energia annavad tunda. Homme uuesti.
Pimedas läksin basiilika juurde kirjutama ja kohtusin austraallasest
Vend Luke'iga, kes tund aega katoliiklusest ja maailma asjadest
rääkis. Hea südamega inimene. Ilus õhtu.
18. juuni. Ei saa hispaanlaste rajakategooriatest suuremat aru, aga
tänasega sain 6a tehtud - kuigi rippusin 10m peal negatiivi all tubli
pool tundi ja nuputasin, kuidas edasi. Raha otsas, kuigi toitu õnneks
on ja hosteli eest ette makstud. Montserrat on täna õhtul pilvede
embuses, kaljud varjuvad tuledehämusse.

15. juuni, Barcelona

Tänane oli puhkepäev. Alustasime väikse ekslemisega mere ääres, kuni lõpuks tänu kodusele telefonikõnele kohaliku ranna üles leidsime. Ilmselgelt me sel reisil arukusega ei hiilga: mõlemad niikuinii näost nahka koorumas parkisime end liivale ning veetsime paar tundi (näod kaetult) päevitades ja supeldes. Vahemeres ujumine - check. Kohalikud kusjuures oma keha üle häbi - ja päevitusrante - ei tunnista; tublisti iga kolmas inimene tundis end strateegiliste kehakatete hoolimisest üsna vabalt ja hästi. Asi, millest eestlastel eeskuju võtta (ehk siis valehäbist lahti saamine).

Piret rändas rannalt turule ning mina läksin muuseume otsima. Omapead jäädes jõudsin kümne minuti jooksul saada pakkumise marihuaana ostmiseks, võtta osa tudengite protestiaktsioonist ning käia Barcelona katedraalis küünalt süütamas (märkasin ka just, et see viimane siia loetellu hästi ei sobitu, kuid nimekirja pikkus kipub üldiselt selle huvitavusega kooskõlas olema). Barcelona tänavaterägastik hakkab tasapisi loogiliseks muutuma ning vähemalt vanalinnas on juba tuttavad kohad. Ühest piercingusalongist möödudes kipub samm tahtmatult aeglustuma, kuid leian, et jätan selle muuks ajaks. Olgugi, et hinnad said üle vaadatud ning need polnud nii hullud midagi.

Homme väidetavalt Montserrat poole. Peakski mingi bussiaja või midagi sellist leidma...

Teated leviaugust

12.juuni. Tõus Cilindro Marmores ja Monte Perdido. Traavers üle
aheliku, kuid vahetult enne laskumist äikesetorm. Telk vihmas üles ja
sisse märjad olema. Külm, raisk.

11.juuni. 6-7h tõusu 3000, kott ja kõrgus annavad kergelt tunda. Eilne
öö külmast unetu, täna veidi parem ettevalmistus. Uskumatud vaated.

14. juuni, Barcelona

Vahepealsetest SMSidest on natuke veel puudu, aga küll ka need Sillu kaudu üles laaduvad. Hetkel oleme paariks päevaks tagasi Barcelonas ning on võimalik veidi pikemalt kirjutada.

Niisiis: 10. juunil alustasime traaversit üle Monte Perdido massiivi, esialgse plaaniga jõuda nelja päevaga teisele poole ahelikku Bielsasse. Ajaliselt plaan õnnestus, kuigi mitte päris nii nagu algselt kavatsetud - mis ilmselt ongi see, kuidas asjad käivad.

Tunnistan ausalt, eelluure jäi seekord nigelaks: nii ilma- ja lumeolude kui marsruudi osas. Kuigi olime Torlast üsnagi korralikud kaardid soetanud (rajad olid märgitud ning ka reaalselt leitavad), ei kajastanud nad tegelikke tingimusi just nii hästi kui oleks võinud - seda just nõlvade osas. Tõusud olid pikad ja järsud ning 3000 m kõrgusel 20+ kg seljakotti järele vedades üldsegi mitte kergete killast.

10. juunil tõusime Ordesast mägihütini 2200 m peal, mille juurde jäime telkima. Järgmine päev oli natuke aeglasem, nii mõjuva hakkava kõrguse kui Pireti valutavate jalgade tõttu. Jäime laagrisse kusagil 3000 m juures, Cilindro de Marmores`e ja Monte Perdido tõusude vahele. Viimane kusjuures on äärmiselt populaarne marsruut: mägihütist on kerge varustuse ja hea ilmaga võimalik paari-kolme tunniga Monte Perdido tippu jõuda. Tihedamal hetkel lugesin kokku üle kahekümne ronija mööda Perdido nõlva ülespoole rühkimas. Täielik lehmarada, nagu Piret ütles.

12. juunil pidime tegema oma tiputõusud ning alustama laskumist Bielsa suunas. Alustasime hilja, liikuma saime vast kusagil 11-12 ajal lõunal. Et plaan oli jõuda massiivi kõigi kolme kõrgema tipu otsa, hakkasime peale Cilindro de Marmores`ega. Erinevalt Perdido`st läks sinna üles aga vaid kaks juba hägustuvat jäljerida, ilmselgelt polnud tegemist populaarse marsruudiga. Poolteist tundi hiljem selgus ka, miks: lõunaharjale jõudes seisime korraga 10-15 kaljuseina ees ja sügasime kukalt, et mis nüüd siis. Kui aga juba nii kaugele oli tuldud, siis ei muud midagi kui kirkad koti külge, kindad käest ja ronima, püüdlikult mitte alla vaadates. Tehniliselt võrdlemisi kerge lõik, kuigi märjad ja pehme tallaga saapad tegid asja natuke huvitavamaks kui oleks pidanud olema. Vahetult enne Marmores`e tippu oli veel umbes kaks meetrit kaljut, väga kitsa ja järsu harja lõpus. Sai ka see ületatud ning umbes kaks tundi peale tõusu algust seisime 3325 m kõrgusel Cilindro de Marmores`e tipus ja sõime shokolaadi.

Tagasi telgi juurde jõudes polnud küll enam absoluutselt mingit isu ega jaksu kuhugi minna. Kuidagi said aga asjad pakitud ning järgmised paar tundi rühkisime üles mööda Monte Perdido nõlva, seekord kaasas kogu meie maine vara. Piret leidis just enne tippu, et oleks hea korraks pikali visata ja väike uinak teha; tuleb tunnistada, et hetkeks võttis päris kõhedaks küll. Õnneks mitte midagi tõsist, väike veelonks ja glükoos aitasid ta uuesti jalule ning tipus tundis ta end juba sama rõõsalt ja roosalt kui ennegi.

Algas päeva põnevam osa - kusjuures kell oli juba tublisti üle nelja. Jäljed, mida mööda Monte Perdidolt kirde suunas laskusime, pöörasid meie ebameeldivaks üllatuseks vales suunas ning jätsid meid kümnemeetrise nähtavuse ja kaardi-kompassiga omapead. Õige suund oli küll võrdlemisi lihtsalt leitav, kuid üsna kiiresti selgus, miks keegi eriti seda rada kasutanud ei olnud: laviinid. Pico de Anisclo põhjanõlval võisime kokku lugeda 7-8 paari päeva vanust laviini. Järgnevate valikute ja tegemiste osas kasutan autotsensuuri ning liigun sujuvalt ajas kolm tundi edasi. Põlv väriseb kergelt siiamaani.

Pico de Anisclo põhjanõlvalt õnnelikult mööda jõudes oli juba hämardumas - kell kusagil kaheksa ringis - ning päevane väsimus väga rängalt järele jõudmas. Mina tahtsin edasi minna, et mitte uuesti nii kõrgel ööbida; Piret aga oli üsna õnnetus seisus. Puhkasime ning suuresti minu ärgitusel võtsime suuna üle viimase harja, et viimast laskumist alustada. Sadakond meetrit hiljem jõudsid meieni aga äikesetormipilved, mis Kolme Õe varjus salamisi kogunenud olid - ja paarist piisast sai korraga meeletu valing. Jooksime tagasi kaljurahnu juurde, mida keegi eelnevalt telkimiskohana kasutanud oli - kiviring tuulevarjuks oli alles, kuid selle põhjas loksus kena ja armas veelomp. Valikute puudumisel kiskusime telgi rappivas tuules püsti ja viskasime end oma märgade asjadega sisse. Moraali sellised pisiasjad loomulikult ei kõigutanud ning telki materdavas tuules ja vihmas sai üles võetud ka õhtune telgiuudiste reportaaz.

Järgnenud öö just kirjamusta ei vääri, eriti kuna selgus, et minu ja Pireti magamiskottide lukud pole ühildatavad (vihje: tema koti comfort on -9, minu oma +5. Aga see on puhtalt mu oma rumalus, et talvekotti ei võtnud). Riietesse mässituna sai aga isegi öö kuidagi ära magatud ning hommikuks oli vähemalt vihm vaibunud. Tahe sealt harjalt minema saada oli piisavalt suur, et hommikusöögiga mitte vaevuma hakata, ligumärjad asjad kotti suruda ning teele asuda. Saabastest kallasin veel hommikul vett välja.

Valle de Piñetasse jõudmine võttis parema osa 13. juunist. Viimane laskumine oli täiesti uskumatute vaadete (ja koskedega), kuid ootamatult järsk ja väsitav; Pireti põlved ei teinud just asja kiiremaks ega mugavamaks. Solidaarsusest leidsin, et vahetult enne orgu jõudmist oleks õiglane ka ise põlvega kivi otsa hüpata, mis ka rõõmuhüüete saatel teoks sai tehtud. Õnneks mitte kõvasti ning praegu annab ainult väga kergelt tunda.

Piñeta refugio võttis meid vastu imeliste pehmete voodite, sooja dushi ning hommikusöögivõimalusega. Leidsime, et vajame aega nii oma varustuse kuivatamiseks-puhastamiseks kui enda jaoks; seega tahtsime jõuda kiiremas korras tagasi Barcelonasse ning enne Montserrat` seal kaks ööd olla. Refugio-pidaja sõidutas meid hommikul Bielsasse, kust olime sunnitud edasi hääletama: selgus, et bussid käivad ülepäeviti ja korra päevas. Kaks tundi teeäärset akrobaatikat, lolle nalju ja päikesepunetust tasus end lõpuks ära küüdiga Ainsasse, kust omakorda õnnestus juba kolmanda möödasõitva autoga Barbastrosse saada. Minul oli selleks ajaks juba kiusatus proovida häälega Barcelonasse välja jõuda, kuid leppisime seekord bussisõiduga.

Järelejäänud päeva oleme tegelenud oma suhteliselt ropu varustuse pesemise ja kuivatamisega ning praeguseks oleme ka ise pestud ja toitunud. Homme peesitame rannas, joome veini ja oleme muidu toredad; ülehomsest läheme Montserrat`sse ja tutvume kohalike kaljuoludega. Seniks, hasta luego!

hispaania teated 2

Piret kirjutas: Silindro Marmores ja Monte Perdido olid eile (13.06)
helded. Kolmanda 6e tõusutel oli liigselt laviine olnud, sinna ei
läinud, vaatasime eemalt. Hetkel hütis, homme Barcelona suunas. Kõigest
täpsemalt kui hostlis. Saba,kes ka näost tumeroosa ;)