Kirjutab Piret blogis "Lehtsabad":
Peaaegu nädal on reisist möödunud ja nüüd siis leian aega, et natuke viimase päeva sündmustest kirjutada.
21. juuni hommikul sai aegsasti tõustud, Sangriat ostetud, asjad pakitud ning lennujaama poole teele. Päris täpselt me ei teadnud kust läheb buss Barcelona lennuväljale. Teadsin ainult, et Kataloonia platsilt, kuid see oli ka kõik. Sõitsime siis metrooga sinna ja lootsime infost teada saada. Enne kui jõudsin infost küsida seletas üks abivalmis linlane, et minge natuke edasi ülikooli juurde ja sealt eest läheb buss. Kõndisime siis oma asjadega sinna ja nägime, et bussid sealt sõidavad, kuid ükski ei peatu. Püüdsime kohalikelt küsida, kuid konkreetset vastust ei saanud. Kõndisime tagasi Kataloonia platsile ja küsisime ühe noormehe käest, kes infos töötas. Tuli välja, et bussid väljuvad teiselt poolt platsi. Olime ilma asjata ringi kõndinud, pidanuks vaid paar sammu tegema ja kohal.
Jõudes lennujaama, tegin seljakotile kerge kaalumise, 21,3 kg näitas kaal. Selge, saapad võin panna ka veel suurde seljakotti. Käsipagasisse jäid siis mõned raamatud ja magamiskott, et öö lennujaamas mugavalt veeta. Mingi hetk hakkas Arno vanduma ja sajatama...ei saanud aru, mis viga. Peagi selgus, et ta oli oma dokumendid ja kaamera hostelisse jätnud. Kiire konsultatsioon check-in töötajaga, minu rahakoti tühjendamine ja pangakaardi kaasa haaramine ja juba ta jooksis takso poole lootuses, et jõuab tagasi ennem kuim check-in suletakse.
Mina tegin enda check-in´i ära ja jäin Arno asju valvama. Igavuse peletamiseks kaalusin Arno seljakoti ära ja numbrid kaalul näitasid 28 kg, lubatud oli 23 kg. Uurisin lennujaama töötajate käest, kas slingid ja karabiinid võib salongi võtta ja saades jaatava vastuse kergendasin Arno seljakotti. Kaua ma seal asjade juures olla ei saanud, sest pidin hakkama liikuma väravate suunas. Jätsin kirja, et asjadele tullakse järele juhuks, et turvatöötajad neid minema ei lohistaks.
Turvakontrolli läbides tekkis turvatöötajatel hulga küsimusi karabiinide osas, kuid lubasid mul siiski minna soovitades järgmine kord karabiinid ikka suurde pagasisse panna.
Olles turvakontrolli läbinud tuli joosta lennule. Siis oli selge, et Arno lennukile ei jõua. Tema arvas, et milleks oodata Prahas nii kaua kui saab ka samal õhtul Tallinnasse lennata ja lendas Estonian Airiga Eestisse tagasi. Mina seevastu jälgisin esialgset marsruuti ning lendasin Prahasse, kus veetsin Praha vanalinnas 6 tundi rõõmsalt aega matkapoode külastades ja restoranis veini nautides. Elu oli päris ilus.
Lennujaamas läbisin turvakontrolli ning selased töötajad olid ronimisvarustuse osas märksa leplikumad. Kotti valgustades paistis mingi kahtlane tume kogu kotis olevat ja nende nägudel olid küsivad pilgud, kuid siis selgitasin, et ronimisvarustus ja näitasin karabiine, siis oli neil selge, millega tegemist ning mul lasti minna. Üks töötaja veel kommenteeris kõrvalt, et hea hobi. Otsisin siis endale vaikse nurga ja pugesin magamiskoti siss, et natukene raamatut lugeda. Peagi jäin magama ja esimene korralik äratus oli pool 4. Inimesed hakkasid väravasse kogunema, sest lend läks kell 5, järgmine lend, mis sealt väravast läks, oli kell 7 ja siis kell 8. Veerand 9 paiku ronisin ka magamiskotist välja, sest magada polnud võimalik, lapsed tulid mänguväljakule. Kokkuvõttes võib öelda, et uni jäi lünklikuks ja lühikeseks, kuid imekombel isegi sai magada.
Mõned tiirud lennujaama poodides ja siis veel natuke ootamist ja võiski lennukile minna. Tallinnas sain pagasi kiiresti kätte ja lootsin, et jõuan kella kolmesele lennule, kes ikka kolmapäeval keset päeva bussiga sõidab, kohti nagunii on. Jõudes bussijaama selgus, et kõik kohad olid rahvast täis ja esimene vaba buss, kuhu pileti sain, väljus pool 5. Oli ju 22. juuni, päev enne suuri pühasid ja kõik tahtsid kuhugi sõita. Lisabussid, mis tellitud oli, neist jäi ka väheseks. Kella 15:30 ajal olid esimesed vabad kohad alles kella 19´le lennule. Mul läks isegi hästi. Olles 19 tundi oma lendu oodanud, siis mis see 1,5 tundi bussi oodata on.
Õhtul kella seitsmeks jõudsin siis lõpuks Tartusse ning sealt edasi koju. Päris hea oli jälle kodus olla kuigi ees ootas asjade lahti pakkimine, pesemine ja siis õigesse kohta panek. Reisida on tore, kuid asju ei viitsi pakkida.
Nii siis lõppesid Roosasaba seiklused Hispaanias, kuid loodetavasti on varsti oodata uusi seikluseid...
